Sisu
The kirjanduskroonika on kaasaegne narratiivižanr, ajakirjanduse ja kirjanduse lähenemise toode, kus lugejale pakutakse kirjanduslike vahendite ja ressursside kaudu jutustatud reaalseid episoode (või kujuteldavaid, kuid reaalses kontekstis raamitud).
Kirjanduskroonikat peetakse tavaliselt raskesti määratletavaks žanriks, mis segab ilukirjandust ja tegelikkust, vaatenurki ja uurimisandmeid oma äranägemise järgi, eesmärgiga pakkuda lugejale elatud kogemuse väga lähedast rekonstrueerimist autori poolt.
Selles mõttes määratleb Mehhiko kroonik Juan Villoro seda kui "proosa platikat", kuna sellel on nagu loomalgi eri liikidele iseloomulikud omadused.
- See võib teid aidata: Lühike kroonika
Kirjanduskroonika omadused
Ehkki nii mitmekesise žanri tunnuste tuvastamine on keeruline, mõeldakse kroonikat tavaliselt lihtsa, tugeva isikliku tooniga narratiivina, kus jutustatud sündmuste raamistikuks pakutakse ajaloolist või kronoloogilist konteksti.
Erinevalt ajakirjanduslikust või ajakirjanduslik-kirjanduslikust kroonikast, kus hoolitsetakse truuduse eest tõelistele faktidele, pakub kirjanduskroonika subjektiivseid kirjeldusi, mis võimaldavad edastada nende isiklikke arusaamu.
Mõnel juhul, nagu ka Ennustatud surma kroonika autor Gabriel García Márquez või aastal Marsi kroonikad Ray Bradburyst on see kontekst pigem ettekääne täiesti väljamõeldud sündmuste uurimiseks. Teised lähenemised, näiteks Gay Talese või Ukraina Nobeli preemia laureaadi Svetlana Aleksievitši lähenemisviisid, taotlevad ajakirjanduslikumat efekti, klammerdudes tegelike tegelaste ellu või kontrollitavatesse ajaloosündmustesse.
- Vaata ka: Kirjanduslik tekst
Kirjanduskroonika näide
Miguel Ángel Perrura "visiit Cortázari linna"
Pärast nii palju Cortázari lugemist saab Buenos Aires teatavaks. Või vähemalt mingisugune Buenos Aires: prantsuse stiilis, kohvikud, raamatupoed ja lõigud koos kogu võluga, mille see argentina autor talle pagulusest trükkis.
Ja just seetõttu valis Cortázar 1981. aastal protesti Prantsuse kodakondsuse vastu protestiks sõjaväelise diktatuuri vastu, mis laastas tema riiki, kust ta lahkus, vastuolus peronismiga juba aastakümneid varem. Väidetavalt on temalt eemaldatud oma linna kuninglik kohalolek Humal Ta jätkas täpselt oma linna loomist, tuginedes mälule, igatsusele ja lugemisele. Sellepärast ei rääkinud tema tegelased kunagi nagu kaasaegne Buenos Aires, kuhu ta naasis 1983. aastal, kui demokraatia tagasi tuli, vaid pigem nagu see kaugem Buenos Aires, mille ta noorena maha jättis.
Minusuguse Cortázari lugeja jaoks, kes on sündinud hispaanlasena, oli Buenos Aireses see maagiline ja paradoksaalne tegeliku elu aura. Muidugi mitte nii või mitte päris nii. Argentiina pealinn on kindlasti võluv linn, kus on kohvikuid ja käike, raamatupoode ja telke.
Ma nägin seda, kui astusin sellele esimest korda 2016. aastal. Ma käisin väga lühikesel puhkusel, vaid kolm päeva, kuid mul oli endas salajane missioon: ehitada Cortázari linn, kui seda jalutasin. Tahtsin astuda samadesse kohtadesse nagu kronopio, tahtsin juua samu kohve, mille ta võttis, ja vaatas oma silmaga tänavale, juhatades mind läbi oma imelise töö. Kuid muidugi ei tule kõik välja nii, nagu võiks eeldada.
Liiklus lennujaama ja linna vahel oli südaööl sünge, vaatamata kõikidele tuledele. Lennukilt oli ta näinud linna kui valguse altarimaali, hõõguvat ruudustikku, mis tungis Pampade tohutusse pimedusse. Ma oleksin võinud suurema osa teest magada, ohver jet lag, kui see poleks olnud sellepärast, et mul oleks oht ärgata, nagu filmi "The Night Face Up" peategelane kusagil mujal, ja puudu saabumisest Lõuna-Ameerika pealinna.
Taksost väljusin kell kaks öösel. Callaos ja Santa Fes asuv hotell nägi välja vaikne, kuid rahvarohke, nagu keegi ei teadnud ajast hoolimata, et ta peaks magama. Hallutsineeritud unetu linn, mis on Cortazari loominguga väga kooskõlas ja unetutel öödel uhke. Tundus, et minu ümber olev arhitektuur on kopistatud Euroopast, mille olin kaksteist tundi tagasi koju jätnud. Läksin hotelli ja valmistusin magama.
Esimene päev
Ärkasin liiklusmüra peale hommikul kell kümme. Olin kaotanud oma esimesed päikesekiired ja pidin kiirustama, kui tahtsin hämaraid talvepäevi ära kasutada. Minu range teekonna hulka kuulus ka kohvik Ouro Preto, kus öeldakse, et Cortázar sai kunagi kimbu lilli - ma ei tea, millised - pärast seda, kui ta osales meeleavaldusel karamboolal. See on ilus lugu, mis sisaldub Cortázar Buenos Airesele, Buenos Aires Cortázarile autor Diego Tomasi.
Samuti soovis ta külastada põhjapoolset raamatupoodi, kus nad jätsid talle pakke, kuna omanik oli kirjaniku isiklik sõber. Selle asemel läksin välja hommikusööki otsima croissantide ja maiustustega kohvilainete vahel, millest Buenos Airese kondiitritoodete pood koosneb. Lõpuks otsustasin pärast kõndimist ja rohkem kui tund aega valimist teha varajase lõunasöögi, energiat ja jalutada. Leidsin linnas Peruu restorani, tõelised gastronoomilised pärlid, millest keegi või vähesed ei räägi, ilmselt seetõttu, et see on võõras element. Ja kõik teavad, kui vastupidavad on argentiinlased väljastpoolt.
Järgmine asi oli osta SUBE ja T Guide, linnakaart ning veeta selle dešifreerimiseks üle tunni, enne kui loobusin ja läksin taksoga. Buenos Aires on täiesti ruuduline rägastik, ma ei olnud üllatunud, et suvalises nurgataguses võin komistada kronopioo pikkade ja kõhnate kujundite otsa, minnes või tulles mõnele salajasele ja võimatule missioonile, nagu tema Fantomas.
Sain lõpuks raamatupoega tuttavaks ja sain tuttavaks kohvikuga. Mind üllatas tema nimega taldriku või teda reprodutseerivate papist kujundite puudumine. Võin öelda, et veetsin igas kohas head aega, juues kohvi ja uurides uudiseid ning ma ei lakanud kunagi tundmast nende puudumist kaasvaimuna. Kus sa oled, Cortázar, ma ei näe sind?
Teine päev
Hea uni ja paar tundi internetis konsulteerimist muutsid pildi minu jaoks palju selgemaks. Plaza Cortázar kerkis välja ebamäärase viitena, nagu ka kohvik Cortázar, mis on täis fotosid ja kuulsaid fraase tema romaanidest. Leidsin sealt Cortázari, ühe hiljuti kohaliku kujutlusse raiutud, nii uhke Borgesis, Stornis või Gardelis. Miks pole rohkem Cortázarit, mõtlesin, kui tema salapäraste vihjete taga ekslesin? Kus olid tema nimega kujud ja tänavad, tema mälestuseks pühendatud muuseumid, tema pisut naeruväärne vahakujundus Plaza de Mayo lähedal asuvas kohvikus Tortoni?
Kolmas päev
Pärast silmapaistvat ja lihasööjat lõunasööki ning mitme taksojuhiga konsulteerimist sain aru: otsisin Cortázarit valest kohast. Cronopio Buenos Aires polnud see, vaid see, millest olin unistanud ja mis oli kirjutatud minu kohvri erinevatesse raamatutesse. Seal oli linn, mida ta jälitas nagu uneskõndijaid, keskpäeval.
Ja kui sellest aru sain, teadsin ühtäkki, et võiksin tagasi minna.
- See võib teile teenida: Teata
