Etopeia

Sisu

• Näited etopeemiast

The etopeia See on retooriline kuju, mis koosneb inimese moraalsete ja psühholoogiliste omaduste kirjeldamisest. Näiteks: Ta istus alati klassi tagaosas. Ta oli vaikne, häbelik, kuid palju intelligentsem kui ülejäänud, kuigi hoolitses selle eest, et ta märkamatuks jääks. Paar korda, kui ta tunnis osales, ütles ta oma nõrga häälega, püüdes tõsta, asju, mis jätsid meid kõiki sõnatuks. Võis öelda, et ta oli kultuurne, läbimõeldud ja meeldejääv ning loominguline.

Aja möödudes lisandus muid jooni, mis võimaldavad mõista tegelast, näiteks tema isiksust, kombeid, veendumusi, tundeid, hoiakuid ja maailmavaadet.

Etoopeia erineb prosopograafiast (tegelaste füüsilise välimuse kirjeldusest) ja portreest (kirjanduslik seade, mis ühendab tegelaste kirjelduses väliseid ja sisemisi jooni).

Tavaliselt juhtub Etioopia siis, kui tegelasele antakse hääl, et ta saaks väljendada oma konkreetseid termineid, kõnerežiimi ja kujundeid. Selles mõttes on see see, et lastakse tegelasel enda eest rääkida, kasutades dialoogi, monoloogi või sisemonoloogi.

Etopeiat peetakse teatri ressursiks, kuna see sunnib lugejat sisenema tegelase psüühikasse ja esindab kirjelduse psüühilist kraadi.

• Vaata ka: Retoorilised kujundid

Näited etopeemiast

1. Nende rutiin oli nii range, et naabrid kasutasid neid kellade reguleerimiseks. See oli Kant, filosoof, kes võib-olla oma haiglase jume tõttu klammerdus täpsusega ja ettearvatavuseni kuni surmani. Iga päev tõusis ta hommikul kell viis, kaheksast kümneni või seitsmest üheksani, olenevalt päevast andis ta eratunde. Ta armastas pärast sööki, mis võis kesta kuni kolm tundi, ja hiljem, alati samal ajal, tegi ta jalutuskäigu läbi oma linna, kust ta kunagi ei lahkunud - ning pühendus siis lugemisele ja meditatsioonile. 10-aastaselt läks ta religioosselt magama.
2. Tema ainus jumal oli raha. Alati tähelepanelik, kuidas müüa, isegi müümata, mõnele jaamas kokku puutunud naiivsele, keda ta suutis sõnade ja meeleavaldustega ka nupuga köita. Tema jaoks oli müümise juures kõik väärt. Tõde polnud kunagi tema põhjas. Seega sai ta hüüdnime sofist.
3. Tema naeratuses võis näha tema kurba minevikku. Siiski otsustas ta selle jätta sinna minevikku. Alati valmis kõike teistele andma. Isegi seda, mida mul polnud. Nii elas ta oma elu, püüdes, et läbielatud valu ei tähendaks kättemaksu, pahameelt ega pahameelt.
4. Need, kes mu isa tundsid, tõstavad esile tema kirge töö, pere ja sõprade vastu. Kohustus ja vastutus ei piiranud kunagi tema huumorimeelt; tal polnud ka mingit sügelust, et näidata oma kiindumust teiste ees. Religioon oli temas alati kohustus, mitte kunagi veendumus.
5. Töö polnud kunagi tema asi. Rutiin ka. Ta magas tundide kaupa ja suples juhuslikult. Sellest hoolimata armastasid teda kõik naabruskonna inimesed, ta aitas meil alati vahetada kraanide väikest sarve või läbipõlenud lambipirneid. Kui ta nägi meid asjadega koormatuna saabumas, pakkus ta esimesena abi. Jääme sellest ilma.
6. Ta oli kunstnik, isegi oma välimuselt. Tähelepanelik detailide suhtes leidis ta teose igast nurgast. Iga heli võiks tema jaoks olla laul ja iga lause, killuke luuletusest, mida keegi ei kirjutanud. Tema pingutusi ja pühendumust on näha igas laulus, mille ta maha jättis.
7. Minu naaber Manuelito on eriline olend. Igal hommikul kell kuus võtab ta oma groteskse koera jalutama. Ta mängib trumme või vähemalt väidab, et mängib. Niisiis, alates kella 9-st, kuni teate, mis kell, müristab hoone tema hobi tõttu. Õhtuti haiseb kogu hoone tundmatute retseptide valmistamise järele, mida vanaema talle kunagi õpetas. Vaatamata kutsika lärmile, lõhnadele ja haukumisele, teeb Manuelito ennast armsaks. Ta on alati valmis teisi aitama.
8. Ilmselt oli naine ta maha jätnud. Ja sellest ajast peale oli ta elu lagunenud. Igal õhtul nähti teda naabruskonna siseõues pudeli odavaima veini ja pesemata klaasiga. Tema pilk kaotas alati.
9. Ta ei puutunud kunagi mikrolaineahju. Aeglane tuli ja kannatlikkus olid tema jaoks minu vanaema jaoks võtmetähtsusega retseptid. Ta ootas meid alati uksele toetudes, meie lemmiktoidud olid juba lauale pandud, ja jälgis meid katkematult naeratades tähelepanelikult, kui me igat hammustust nautisime. Igal laupäeval kell 7 pidime teda missale saatma. See oli ainus kellaaeg, mil ta oli tõsine ja vaikne. Ülejäänud päeva rääkis ta vahetpidamata ja iga kord, kui ta naeris, värises kõik ümbritsev. Taimed olid tema teine ​​kirg. Ta hoolitses igaühe eest, nagu oleksid nad tema lapsed: ta kastis neid, laulis neile ja rääkis nendega, nagu nad teda kuuleksid.
10. Sõnad ei olnud kunagi tema asi, ta vaikis alati: alates kontorisse saabumisest alati laitmatu ülikonnaga, kuni kell lõi kuus, kui ta häält tegemata lahkus. Kui otsaesine higi säras, äratati teda murest, et mõni number teda ei sulgenud. Tema pliiatsid, millega ta lõputult arvutusi tegi, hammustati alati. Nüüd, kui ta on pensionil, heidame endale ette, et me pole temast rohkem kuulnud.
11. Tema elu sarnaneb väsimatu jalutuskäiguga kodaniku vaimuga evangelistiga, kelle tohutut proželettide langust nägi ta kuus aastakümmet rahvahulki toites, kambüüsi orjeid vabastades, kaugusi ette kujutades, kirgi põnevat saaki näppides, nuusutades kummalist nagu tema enda pood kallis headuse ja leidlikkuse sandlipuu. (Guillermo Leon Valencia)
12. Nende rahulike nägude all õitsevad jube punased lilled. Need on lilled, mida on harinud minu käsi, ema käsi. Olen andnud elu, nüüd võtan selle ka ära ja ükski maagia ei suuda nende süütute vaimu taastada. Nad ei pane enam kunagi oma pisikesi käsi mu kaela, nende naer ei too mulle sfääride muusikat kunagi kõrva. See, et kättemaks on magus, on vale. (Medeia, vastavalt Sophoklesele)
13. Aga paraku! Mind tabab saatus, mis on sarnane minu isa saatusega. Olen Tantaluse tütar, kes elas koos jumalikkustega, kuid pärast pidusööki visati mind jumalate seltskonnast välja ja kuna tulen Tantalusest, kinnitan oma suguvõsa ebaõnnetega. (Níobe, Euripidese andmetel)
14. Kõige kuulsama kodaniku tütar Metellus Scipio, Pompeiuse naine, tohutu võimuprints, kõige kallimate laste ema, taban end kõigis suundades kõigutamast sellisest õnnetuste massist, et võin neid arvata oma peas või vaikuses. mõtteid, mul pole sõnu ega väljendeid, millega neid väljendada. (Cornutia, Plutarco sõnul)
15. Don Gumersindo […] oli meeldiv […] kasulik. Kaastundlik […] ja tegi endast parima, et kõigile meeldida ja olla kasulik, isegi kui see maksis tööd, unetust, väsimust, kui see ei maksnud talle tõelist […] Rõõmsameelne ja nalja- ning naeruväärisõber […] kohtlemise mugavust [...] ja diskreetset, kuigi pööninguvestlust vähe (In Pepita Jimenez autor Juan Valera)

Järgige koos:

• Kirjeldus
• Topograafiline kirjeldus