Sisu
The jutustusžanr on kirjandusžanr, mis loob fiktsioonimaailma jutustaja vaatenurgast. Kuigi narratiivid võivad olla inspireeritud reaalsusest, on need siiski fiktiivsed, kuna nad edastavad kirjeldusi ja vaatenurki, mis on alati subjektiivsed.
Jutustav žanr on tavaliselt kirjutatud proosas, ehkki mõnel juhul on jutustavaid luuletusi, näiteks "Martín Fierro" või "La Llíada".
Narratiivižanri väljaandjaks nimetatakse jutustajat, entiteeti, mis teatab ja seostab sündmusi konkreetsest vaatenurgast. See jutustaja saab kasutada esimest isikut (faktidega suurema läheduse tekitamiseks), teist inimest (lugejasuhte loomiseks) või kolmandat isikut (objektiivsema ja terviklikuma nägemuse loomiseks).
Narratiivižanris domineerib keele referentsfunktsioon, kuna see räägib loo konkreetsest teemast või referendist (mis võib olla tõeline või fiktiivne).
Kaks ülejäänud suurt kirjandusžanrit on lüüriline žanr, mis väljendab tundeid või meeleseisundit, ja draamažanr, mis on kirjutatud dialoogis ja on mõeldud esindamiseks.
- Vaata ka: Jutustaja esimeses, teises ja kolmandas isikus
Narratiivsed alaliigid on:
- Eepiline. Sellel on müütiline iseloom, kuna see jutustab kangelasolendite, jumalate ja mütoloogiliste olendite ekspluateerimist.
- Teo laulmine. See on eepiline vorm, mis on pühendatud keskaja rüütlite ekspluateerimisele. Neid nimetatakse "lauludeks", kuna neid edastasid nende lugude ettelugijad minstrelid, seda tolleaegse ühiskonna kirjaoskamatuse tõttu (11. ja 12. sajand).
- Lugu. Tavaliselt on see kirjutatud proosas ja seda iseloomustab lühidus, vähene tähemärkide arv ja argumendi lihtsus.
- Romaan. Looga pikemalt jutustab see järjestikku sündmusi ja kirjeldab mitut tegelast keerukamas struktuuris. Romaan on alati vähemalt osaliselt väljamõeldis. Isegi ajaloolised romaanid, ehkki need jutustavad tegelikke sündmusi, sisaldavad fakte ja ilukirjanduslikke lõike.
- Mõistujutt. Kuigi see on lühem kui faabula, püüab see analoogia abil edastada ka õpetust.
- Legend. See on populaarne narratiiv, mis põhineb tõelisel sündmusel, kuid üleloomulike täiendustega, mis selgitavad igapäevaelu erinevaid valdkondi. Neid edastatakse traditsiooniliselt suuliselt, kuigi praegu on need koostatud ka trükituna.
- Fable. See räägib lühikese loo, kus tavaliselt mängivad loomad, kellel on inimlikud omadused, näiteks võime rääkida, mõistlikult mõelda või armuda. Muinasjutud sisaldavad õpetust, mida nimetatakse "moraalseks" ja mis on mõeldud ühiskonna moraali edastamiseks.
Jutustava žanri näited
- Jänes ja kilpkonn. Fabula näide.
Kunagi oli jänes, kes oli oma kiiruse tõttu väga edev. Ta tegi alati nalja kilpkonna aegluse üle. Kilpkonn ignoreeris tema mõnitusi, kuni ühel päeval kutsus ta ta võistlusele. Jänes oli väga üllatunud, kuid võttis vastu.
Loomad koguti võistlust jälgima ning määrati stardi- ja finišipunkt. Kui võistlus algas, andis jänes kilpkonnale pika juhtpositsiooni, samal ajal selle üle nalja visates. Siis hakkas ta jooksma ja möödus kilpkonnast väga lihtsalt. Poolel teel ta peatus ja puhkas. Kuid tahtmatult jäi ta magama.
Vahepeal jätkas kilpkonn edasi liikumist aeglaselt, kuid peatumata. Kui jänes ärkas, oli kilpkonn finišist vaid mõne sammu kaugusel ja kuigi jänes jooksis nii kiiresti kui võimalik, ei õnnestunud tal võistlust võita.
Jänes õppis sel päeval väärtuslikke õppetunde. Ta õppis teiste üle nalja viskama, kuna kedagi ei saa pidada teistest paremaks. Lisaks avastas ta, et kõige tähtsam on eesmärgi seadmisel püsiv pingutus säilitada.
- Rohkem näiteid: Lühikesed fabulad
- Odüsseia. Eepose näide värsis.
(Fragment: Ulysseese kohtumine sireenidega)
Vahepeal kindel laev oma kergel kursil
sireenidega silmitsi seisnud: rõõmus hingeõhk sundis teda
kuid äkki see tuuleke lakkas, vaikne vaikus
ta tundis end ringi: mõni jumal tasandas laineid.
Siis tõusid mu mehed üles, panid purje kokku,
nad viskasid selle paadi põhja ja istusid aerul
nad valgendasid merd poleeritud teradega vahtudega.
Võtsin vahepeal terava pronksi, lõikasin vahapätsi
ja purustades selle väikesteks tükkideks, näpistasin neid
minu robustse käega: varsti pehmenesid, olid
võimsad mu sõrmed ja ülalt päikese tuli.
Üksteise järel katsin oma mehed nendega kõrvad
ja omakorda sidusid nad mu jalad ja käed kinni
kaelal, sirge, tugevate köitega ja siis
aerudega piitsutamiseks naasid nad vahutavasse merre.
Rannik ei olnud nüüd enam kui hüüe
ja kruiisilaev lendas, pigem nad tajusid
sireenid möödusid ja tõstsid oma kõlava laulu:
"Tule siia, anna meile au, kõige kuulsam Ulysses,
teie marss takistab tulihinget meie laulu kuulma,
sest keegi tema mustas paadis ei möödu siit tähelepanu pööramata
sellele häälele, mis voolab meie huultelt magusas kallis.
Kes teda õnnelikult kuulab, teab tuhat asja:
teoseid, mida me teame, et seal Troad ääres
jumalatest kehtestasid võimu troojalastele ja Argivesile
ja isegi see, mis juhtub kõikjal viljakal maal ".
Nii nad ütlesid, magusat häält välja hingates ja rinnus
Ma igatsesin neid kuulda. Kulmude kortsutamine käskis
mu mehed vabastavad mu lipsu; nad sõudsid kokku
aer ja vastu seisvad Perimedes ja Eurylochus, viskamine
uued köied minu peal sundisid julmalt oma sõlme.
Kui me nad lõpuks maha jätsime ja seda enam ei kuulnud
mis tahes sireenide hääl või laul, mu ustavad sõbrad
nad eemaldasid vaha, mis mul kõrvus oli
asetati siis, kui ta tuli ja vabastas mu võlakirjadest.
- Roldáni laul. Näide laulutegust.
(Fragment)
Oliveros on mäkke roninud. Vaadake paremale ja vaadake, kuidas uskmatute hulk edeneb läbi rohtunud oru. Ta helistab kohe oma partnerile Roldánile ja ütleb:
-Kuulen, et Hispaania küljelt tuleb nii kasvanud kuulujuttu, näen, et nii palju kõrgusi paistab ja nii palju kiivreid sätendab! Need võõrustajad panevad meie prantslased tõsisesse hätta. Ganelon teadis seda hästi, madal reetur, kes valis meid keisri ette.
"Ole vait, Oliveros," vastab Roldán; Ta on minu kasuisa ja ma ei taha, et sa ütleksid tema kohta veel ühtegi sõna!
Oliveros on tõusnud kõrgusele. Tema silmad ulatuvad kogu silmaringist üle Hispaania kuningriigi ja imposantsesse rahvahulka kogunenud saratseenide. Kiivrid, mille kullasse on pandud vääriskivid, ja kilbid, kõrguste teras ning haugid ja kilpidele seotud gonfaloonid säravad. Ta ei suuda isegi erinevaid korpusi kokku liita: neid on nii palju, et ta kaotab lootuse. Oma südames tunneb ta end tugevalt häirituna. Nii kiiresti kui jalad lubavad, laskub ta mäest alla, läheb üles prantslaste juurde ja räägib neile kõik, mida teab.
"Olen uskmatuid näinud," ütleb Oliveros. Kunagi pole ükski mees maa peal nii suurt rahvahulka näinud. Seal on sada tuhat inimest, kes on meie ees, kilp käe peal, kiiver seotud ja valge soomusega kaetud; nende poleeritud kilbid säravad, raud püsti. Peate võitlema lahinguga, mida pole kunagi varem näinud. Prantsuse härrased, Jumal aitab teid! Seisa kindlalt vastu, et nad ei saaks meid võita!
Prantslased hüüavad:
-Halb, kes põgeneb! Kuni surmani ei tunne meist keegi puudust!
- Ceibo lill. Legendi näide.
Enne hispaanlaste saabumist Ameerikasse elas Paraná jõe kaldal noor naine nimega Anahí. Ta polnud eriti ilus, kuid tema laulmine rõõmustas kõiki tema küla elanikke.
Ühel päeval saabusid Hispaania sissetungijad, kes hävitasid linna ja võtsid rünnaku üle elanud elanikud kinni. Nende hulgas oli ka Anahí. Sel õhtul, kui vangivalvur magama jäi, pussitas Anahí teda noaga ja põgenes. Kuid ta vahistati varsti pärast seda ja kättemaksuks mässu eest sidusid nad ta puu külge ja süütasid.
Ent selle asemel, et tarbida, muutus Anahí puuks. Sellest ajast on seal ceibo, punaste õitega puu.
- Rohkem näiteid: Legendid
- Näidiku südaautor Edgar Allan Poe. Loo näide.
Pange nüüd tähele. Sa võtad mind hulluks. Kuid hullud ei tea midagi. Selle asemel ... kui nad oleksid mind näinud! Kui näete, kui kiiresti ma tegutsesin! Mis hoolega ... millise ettenägelikkusega ... millise dissimulatsiooniga ma tööle läksin! Ma ei olnud kunagi vanamehe vastu lahkem kui nädal enne tema tapmist. Igal õhtul kella kaheteistkümne paiku pöörasin ma tema ukse käepidet ja avasin selle ... oi, nii pehmelt!
Ja siis, kui ava oli pea läbimiseks piisavalt suur, tõstis ta kinni kurdid, suletud, täielikult suletud laterna, nii et valgust ei olnud näha, ja selle taga möödus ta peast. Oh, sa oleksid naernud, kui näeksid, kui osavalt ta pead pööras! Ta liigutas seda aeglaselt ... väga-väga aeglaselt, et mitte häirida vanamehe und. Mul kulus terve tund, et oma pea täielikult läbi ukse ava sisse torgata, kuni nägin teda oma voodil lebamas. Hei? Kas hull oleks võinud olla sama tark kui mina?
Ja siis, kui ta pea oli täielikult toas sees, avas ta laterna ettevaatlikult ... oh, nii ettevaatlikult! Jah, ta avas laterna ettevaatlikult (kuna hinged krigisesid), ta avas seda piisavalt, nii et üksik valguskiir langes raisakotkasilmale. Ja ma tegin seda seitse pikka ööd ... igal õhtul kell kaksteist ... aga mul oli alati silm kinni ja seetõttu oli mul võimatu oma tööd teha, sest mitte vana mees ei ärritanud mind, vaid kuri silm.
Ja hommikul, just päeva alustades, astus naine kartmatult tema tuppa ja rääkis temaga kindlameelselt, helistades südamliku häälega tema nimele ja küsides, kuidas ta öö veetis. Näete, ma oleksin pidanud olema väga nutikas vanainimene, et arvata, et ma lähen igal õhtul, täpselt kaheteistkümnesena, teda magama heites vaatama.
- Tähendamissõna Külvajast. Evangeelium püha Matteuse järgi.
Sel päeval lahkus Jeesus kodust ja istus mererannal. Tema lähedale kogunes selline rahvahulk, et ta pidi üles minema paati istuma, samal ajal kui kogu rahvamass jäi kaldale. Ja ta hakkas neile tähendamissõnades palju rääkima, öeldes: ennäe, külvaja läks külvama. Ja kui ta seemne viskas, kukkus mõni tee äärde ja linnud tulid ja sõid. Mõni kukkus kivisele pinnasele, kus oli vähe maad, ja tärkas peagi, kuna pinnas polnud sügav; aga kui päike tõusis, närtsis ja närtsis, sest tal polnud juuri. Teine osa langes okaste vahele; okkad kasvasid ja lämmatasid seda. Teine kukkus seevastu hea mulla peale ja kandis vilja, sada osa, teine kuuskümmend ja veel kolmkümmend.
Kõik, kes kuulevad Kuningriigi sõna ja ei saa aru, tuleb kuri ja kisub ära selle, mis tema südamesse on külvatud: see on see, mida külvatakse teele. Kivisele pinnasele külvatakse see, kes kuuleb sõna ja võtab selle kohe rõõmuga vastu; kuid sellel pole iseenesest juurt, kuid see on püsimatu ja kui sõna tõttu tuleb viletsus või tagakiusamine, siis see kohe komistab ja langeb. Okkade vahele külvab see, kes seda sõna kuuleb, kuid selle maailma mured ja rikkuse võrgutamine lämmatavad sõna ja see jääb steriilseks. Vastupidi, külvatud on heasse mulda see, kes sõna kuuleb ja sellest aru saab ning vilja kannab ja sada, kuuskümmend või kolmkümmend toodab.
- Sõda ja rahu, autor Leon Tolstoi. Uudne näide.
(Fragment)
Minu eesmärk ei ole homme olla produtseerimine ja tapmine, vaid takistada mu sõdureid põgenemast terrori eest, mis neid ja mind tungib. Minu eesmärk on, et nad marsiksid koos ja hirmutaksid prantslasi ning et prantslased meie ees. Seda pole kunagi juhtunud ega juhtugi, et kaks rügementi oleks kokku põrganud ja võidelnud ning see on võimatu. (Nad kirjutasid Schengrabeni kohta, et me läksime prantslastega sel viisil kokku. Mina olin seal. Ja see pole tõsi: prantslased põgenesid). Kui nad oleksid kokku põrganud, oleksid nad võitlenud seni, kuni kõik on tapetud või vigastatud, ja seda ei juhtu kunagi.
- Jätkake: kirjandusžanrid
